Thursday, September 30, 2010

Minu tööd: Ürgsete elukatega viiking


On üks tore blogi nimega Joonistajad koos, kus kodumaised kunstnikud väljapakutud teemadel joonistavad-maalivad. Ülaloleva töö tegin kahel teemal - "Viikingid" ja "Ürgne elukas".


See valmis esialgu paberi ja pliiatsi abil (A3 peal, sest tahtsin detailidele panustada ning paistab, et mu käele sobib loomulikult suuremal pinnal joonistada), seejärel sai pilt tindikatte ning pärast skännimist ja digitaalset vigade parandust võõpasin digivärvid ka peale (või isegi pigem "alla").


Värvi idee oli algusest peale üsna monokroomne ehk antud juhul roheline. Nimelt tahtsin, et ta paistaks soine, sammaldunud ja ürgne ilma, et peaks sooplöga, sammalt ja muud säärast joonistama, et need karjuks: "Hei! See tüüp on soine, sammaldunud ja ürgne!" Hm, kui nüüd nii mõelda, siis see oleks päris naljakas. Nagu näha, siis elukad tegin rohelise vastandvärvi, et nad viikingi sisse ära ei upuks (kuigi neid on vist ikka raske märgata). Proovisin korraks ka natuke valgust ja varju, kuid selle matsin üsna kohe maha - antud juhul töötavad flat (lamedad?) värvid paremini.


Nii, disain. Tegin enne joonistama hakkamist natuke eel- ja uurimistööd ning mõistsin, et meie tänapäevane keskmine ettekujutus viikingist on isegi leebel kujul väga ülepaisutatud. Ei olnud neil sarvi ega tonn nikerdatud raudvidinaid seljas. Nad olid lihtsalt kalurikülade julgemad pealehakkajad, kes vajadusest militariseerusid praktiliselt ja nii hästi, kui oskasid (see naljakas lause ei pretendeeri muidugi uue ajaloolise tõe kohale). Otsustasin disaini veelgi eklektilisemaks ja ülepaisutatumaks teha. Ketid käe ümber on alati hea märk sõjalise ebapraktilisuse tipust. :D Ja kuna ma (ja ilmselt peaaegu kõik poisid) on lapsest peale ürgsete elukate fännid olnud, siis tahtsin ka neid joonistada. Valisin natuke vähem kuulsamad elukad, sest mul hakkas neist kahju. Oma teravuse tõttu nad viikingi atribuutika osana rakendust leidsidki.


Kuigi antud töös on natuke proportsioonivigu (näeb siis, kui peeglist vaadata) ning viikingi siluetist pole just lihtne aru saada, et tegu on inimolendiga, olen sellega siiski üsna rahul ja innukas paremini tegema.


Nüüd vaatan, kas saan katkise parema käega joonistada (pillasin hommikul kogemata kohvikannu maha, mis purunes juba poolel teel alla vastu pliiti ning refleksi tõttu haarasin kogu sellest purunemisprotsessis olevast jamast kinni). Ohe. :) Aga nautige pilti (ja ilusat ilma ka, nagu aknast näha on).

No comments:

Post a Comment